INFOKATALOOG
FOORUMI TEEMAD
GALERII TEEMAD
NÕUANDJATE TEEMAD
GALLUP
Kust on pärit Sinu lemmik riideese?
Näita tulemusi!
PARTNERID
12. november 2019

Artiklid

Õelus kui nauding  18.05.2006
Ajakiri "Anne", tekst Nele Siplane
__el_142301.jpg

Sõnast vend tuleb vendlus ja sõnast õde... kas õelus?
Kuidas üldse sõnastada õelust - soovi või kavatsusena kellelegi sihilikult haiget teha, kedagi haavata? Kuid õelusel on ka palju õdesid, nagu kurjus, kadedus, kahjurõõm, egoism, sallimatus. Osa õelusest pole nähtav - ta elab meie selja taga laimujuttude näol. Miks on inimesed õelad? Kas õelus on kaasa sündinud või kui ei, siis miks ja kuidas see tekib? Kas tigedad inimesed üldse hoomavad oma halba iseloomu ja tunnevad süümepiinu või ei saa nad sellest ise aru? Kas ja kuidas on võimalik õeluse vastu võidelda?
ÜHISKONNA MÕJU
Isiksuse heade ja halbade iseloomujoonte kujunemine saab ikkagi alguse lastetoast. Palju sõltub vanemate eluhoiakutest ja moraalitunnetusest, perekonna ühtekuuluvusest. Vanematel ei olegi vaja palju teha, laps võtab nende suhtumise lihtsalt üle. Sellisel moel õpitakse juba varases eas teistele kaikaid kodarasse loopima, et endal rohkem võimalusi oleks. Samuti leitakse, et silmakirjalikkus, petmine ja õelutsemine on head omadused, sest nii kasvab tugev juht, kes on võimeline elus läbi lööma. Kui küsisin oma abikaasalt, kuidas tema õelust näeb, toetas ta minu seisukohta ja kirjeldas õelust piltlikult. Inimene sünnib siia maailma kui valge kangas, mida ümb-ritsevad raamina ühiskonna reeglid. Sündides oleme puhtad ja puutumata kõigest halvast, kuid mida aeg edasi, seda kirjumaks kangas muutub. Seejuures on väga oluline, milliste reeglite järgi seda maalitakse. Kui ühiskonnas puudub igasugune õiglustunne, katavad valget kangast tumedad värvid, inimene muutub kibestunuks ja õelaks. Kuid on ka positiivne variant. Ühiskonnas, kus on tugevad moraalinormid ja respekt nii enese kui ka kogu ümbritseva vastu, kattub kangas helgete värvidega. Inimene muutub rõõmsaks ja kirevaks nagu vikerkaar. Kui oleks võimalik need kaks maali kõrvutada ja valida lasta, kumba inimesed endast parema meelega vaataksid, valiksid paljud heledates toonides pildi.
Tihti pole aga inimestel võimet end kõrvalt vaadata ja oma tegusid hinnata. Võib juhtuda, et teistele paistame hoopis teistsugustena, kui ise oma mina näeme. Kõige valusamini puudutab see siis, kui , sinust mõtlevad halvasti lähedased sõbrad või sugulased. On minugi lühikeses elus kogemusi, kus parim sõbranna on selja taga laimujutte rääkinud ja järgmisel hetkel jälle hingesugulane olnud. Siinkohal kehtib ka ütlus, et iga heategu saab karistatud ja selle tagant piilub alati kellegi õelus. Igaüks võitleb enda ja oma õiguste eest. Seega oleme mõnes mõttes õeluse ees kaitsetud.
ÕELUS-AHELREAKTSIOON
Psühholoog Erik Eriksoni järgi tuleb inimestel elus läbida mitu taset. Kui üks tase saab läbitud, muutub inimene voorusliku-maks, psühholoogiliselt tugevamaks ja tal on elus kergem läbi lüüa. Samas - kui tal ei lähe hästi, võivad tekkida kohanemisraskused ja õelus. Õelus on hullem ja ilmneb siis, kui meis on liiga palju halba ja veidi head. Ka Sokrates ütles, et keegi ei püüdle vabatahtlikult kurja poole. Probleem seisneb ikkagi selles, et inimene kogub ümbritsevat negatiivset nii palju enda sisse, et ühel hetkel saab halb heast võitu ja hakkab väljapoole kiirgama. Valge süda muutub mustatäpiliseks. Õelus on ahelreaktsioon - oma valu üritame teistele edasi anda, eriti kui mujalt saadud armastus ja headus seda ei tasanda. On tõsi, et inimene ründab hirmust või enesekaitseks. Viimane on täiesti normaalne nähtus. Inimese refleksid töötavad hästi -ohtu või õnnetust aimates katame automaatselt õrnemad kohad. Mis juhtub aga siis, kui ohtu tegelikult ei ole, kuid oma minevikule, teiste kogemustele või kuuldustele tuginedes eeldame ohtu ja tunneme hirmu tuleviku ees? Ka siis ründame, kuid mitte enesekaitseks, vaid hirmust. Ütleb ju vanasõnagi, et parem karta kui kahetseda. Paljutki tehakse hirmust haiget saada, kuid enamasti on see kartus põhjendamatu. Näiteks kui mees ütleb söögilauas: "Ulata palun soola", eeldab naine, et mehe arvates ei oska ta süüa teha, kuigi tegelikult mees lihtsalt armastab soolasemat toitu ja tõdeb mõttes, et küll naine on ikka fantastiline kokk. Naine viskab seepeale mehele ärritunult soolatopsi, mispeale meest tabab nõuttus - mida ta siis nüüd valesti tegi?
PUHAS VALGE
Olles paljudes erinevates ühiskondades viibinud ja nüüdseks juba mõnda aega välismaal elanud, pean kurbusega tõdema, et kodus on õelust rohkem, kui seda kuskil mujal kohanud olen. Ma ei taha öelda, et eesti inimene on üdini õel ja paha. Leidub igasuguseid inimesi igal pool. Pigem pean ma silmas ikkagi seda ehedust, tolerantsi, soovi teistega oma muljeid ja elukogemusi jagada. Võtta külalisi vastu naerulsui ja jääda samasuguseks ka pärast nende lahkumist. Tunda rõõmu, et oleme just siin ja praegu. Mind hämmastab, et inimesed Egiptuses on väga siirad. Nad tõepoolest soovivad aidata ning esialgu tundub see rohkem kui imelik. Oleme ju harjunud kõigest tagamõtet otsima. Iga hetk elus on eriline, miks siis elada seda õeluses, kui võib elada headuses, respektis ja nautimises? Valge on puhtuse värv. Esimese lume, värskuse, uuenemise värv. Pruudid kannavad valget, mis sümboliseerib nende süütust. Kuid valgel on ka omad halvad omadused - see näitab kergesti välja mustust ja seda on raskem puhtana hoida kui mis tahes muud värvi. Moodsal inimesel on kombeks anda uusaastal lubadusi - homsest olen parem, jätan maha kõik pahed, hakkan dieeti pidama, käin viis korda nädalas trennis jne. Jätkem homne! Uus aasta on ammu alanud ja ilmselt minema pühkinud ka kõik lubadused. Alustagem juba täna, et olla parem mina.
Üks nõuanne, kuidas õelusest vabaneda
Mäletan end netikommentaare lugemas. Tekkis ka tahtmine sõna sekka öelda, kuid siis tabasin end mõttelt: "Kas ma muudan sellega midagi? Või loon sellele meeletule õelusehulgale midagi juurde?" Nii jätsin oma vürtsise kommentaari enda teada. Kuid et valu siiski välja elada, võtsin tüki paberit ja pliiatsi, panin oma pahad mõtted kirja, murdsin paberi kokku, rebisin katki ja viskasin minema. Olin visanud oma halvad mõtted mitte teiste ette, vaid prügikasti. Kohe hakkas kergem. Viha endas kanda on raske - kisub südame lausa maad ligi. Enam ma netikommentaare lihtsalt ei loe. "Teistele paistame hoopis teistsugustena, kui ise oma mina näeme. „

Kas teiega on õelalt käitutud?
INES Karu, ettevõtja  "Kahju on inimestest, kellel pole oma elu."
Inimesed, kes mind ei tunne, suhtuvad minusse kadeduse ja ülbusega. Seda on näha nende ole-kust ja pilkudest. Kui teenindaja minuga poes väga ebameeldivalt suhtles, ajas see mind hetkeks vihale, sest olen täpselt samasugune inimene nagu iga teinegi. Siis aga suhtusin sellesse loovamalt ja mõtlesin, et las käitub nii, siis ta ei jõuagi selle leti tagant kaugemale. Inimene peab pingutama selle nimel, et endaga rahul olla. Kui mulle öeldaks midagi halvasti, siis kaitseksin ennast sõnadega: kas sa oled parem? Mida sa paremini teed? Kuna ma olen väga konkreetne ütleja ja asjaliku olemisega, ei juleta oma õelaid mõtteid muud moodi väljendada kui sõbrannale või sõbrale sosistades või internetis kommentaare lisades. See pole normaalne käitumine ja näitab ainult inimeste ebakindlust minu suhtes. Nad tõestavad sellega, et mina suudan nende elu häirida. Intemetikommentaarides olen peale sattunud mõnele tegelasele, kes mind kehastades lisab mõne väga tobeda arvamuse. See on küll juba haigus! Tekib küsimus, mida need inimesed sellest saavad. Kas nad tunnevad end pärast kommentaari lisamist paremini? Suudavad nad nii õnnelikumalt edasi elada? Sellised õelad olukorrad mind enam nii väga ei häiri. Pigem tuleb mul muie näole ja tunnen kahjurõõmu - vaesekesed, on teil alles tõsised probleemid. Elagu igaüks oma elu!

Anneli Järvet, saatejuht: "Õelus on läbinähtav."
Ma arvan, et rolli mängib nn puhteestlaslikkus - õelus ja kadedus. Rahvuskaaslased üldjuhul ei mõtle nii, et näe, tal läheb hästi, huvitav- miks? Mida peaksin mina tegema, et ka mul hästi läheks? Pigem otsitakse kõiksugu võimalusi, et teisel jalad alt lüüa. Nagu öeldakse: eestlase parim toit on teine eestlane. Mul õnneks ei ole palju ebameeldivaid kogemusi, püüan seda tüüpi inimestest kaarega mööda käia. Suurem jagu neist, keda olen aidanud, on alati abistanud ka mind. Kuid ka minu elus on olnud erandeid, sest kahjuks oskavad just libedad inimesed vargsi sinu külje alla pugeda. Ja andes neile sõrme, võtavad nad sageli käe. Minu viimane halb kogemus viis mõtteni, et võib-olla on tegu selliste inimestega, kes kogu aeg on tahtnud olla esikohal, aga elu on neid ikka ja jälle kellegi varju jätnud. Sel juhul on inimeste õelus suhteliselt läbinähtav. Püütakse ennast võõraste sulgedega ehtides esile tõusta. Kiputakse ka arvama, et kui vaenlane on orbiidilt kadunud, on endal rohkem võimalusi. Tegelikult ei tule õnn nii lihtsalt, selleks tuleb tööd teha ja vaeva näha. Ja vahet pole, kas räägime ärist, perest või lihtsalt suhetest.

Helen Sildna, muusikaürituste läbiviija: "Kõige hullem on naiselik õelus."
Minu arvates on üks hullemaid naiselik õelus, mida tõukab tagant kadedus või hirm konkurentsi ees. Põhiliselt on need naised noorelt kõrgetele kohtadele saanud ning tunnevad end võib-olla pisut ebakindlalt. Kui lähedusse satub arvestatav vastane, kes võib otseselt või kaudselt ohustada tema väljavaateid, siis esimeseks relvaks võetakse õelus. See väljendub tehislikult üleolevas suhtumises, vastase tugevate külgede tahtlikus eiramises ning kindlasti ka oma konkurendi arvamuste, ideede ja mõttekäikude avalikus mahategemises. Võimaluse tekkides proovitakse nurjata kõik sinu plaanid või projektid. Kui selline käitumine leiab aset tööl, on see täiesti lootusetu juhtum. Professionaalne hinnang sinu ideedele kaob täiesti, kõik otsused võetakse vastu lähtuvalt sellest, kuidas salvata, sinu tegevust nõrgestada või nurjata. Huvitav on see, et meestega käituvad need naised hoopis teisiti, sest arvavad, et mehed ei kujuta nende egole ega ametile ohtu.

Venno Loosaar, šõumees "Naeran õeluse üle."
Mina olen suhteliselt õnnelik inimene, sest keegi ei ole minuga väga õelalt käitunud. Tavaliselt muutuvad inimesed õelaks siis, kui asjad ei lähe nii, nagu nemad soovivad. Samuti püütakse teisi alla suruda ja naeruvääristada, et saada liidrirolli. Kooliajast meenub mulle, et peamiselt õelutseti välimuse tõttu: noriti kaaslasi kasvu või riiete pärast. Mina ei ole kunagi sellist tögamist südamesse võtnud. Kõige parem rohi õeluse vastu ongi asi naljaks pöörata. Kui ise suudad sellises olukorras naerda, siis põrkab ka õelus tagasi ilma haiget tegemata.

www.anne.ee

 

Kommentaarid: [3]

Täpp 19.05.2006 14:44
Eestlased ongi õeluskotid, närivad üksteise kallal, kadetsevad. Eriti on seda tähele panna just foorumites ja anonüümsena artkleid kommides. Ise midagi täpselt teadmata lennatakse selga ja hakatakse mõnitama. Delfi on selle jaoks nagu loodud!
Shuurik 19.05.2006 15:47
Inimesed on kadedad teiste edu pärast. Kõige rohkem ju siunatakse ilusaid ja edukaid! Muud pole teha ja haridusest jääb ka puudu, vaja siis kuskil oma hambaid teritada...
Siilike 23.05.2006 17:59
Õelutsetakse pigem tagaselga jah, niisama nina ette keegi just sõimlema ja hüppama ei tule! Õnneks on mul väga vedanud oma tuttavate ja sõpradega, meie seltskonnas selliseid tegelasi ei ole....ja ei tule ;)
Artikli kommenteerimiseks logi oma kasutajanimega sisse.
Kasutajaks saad registreeruda siin.
ilumaailm.ee toimetusel on õigus kustutada kommentaare ja teemasid, mis ei vasta sisult headele tavadele so. kommentaarid, mis on teemavälised, solvavad, labased, sisaldavad reklaami, õhutavad vaenu vms.
Eesti uudised
 
© 2005 - 2018 ilumaailm.ee tutvustus | arhiiv | kontakt | reklaam | webmaster